Swedbanki eraisikute panganduse juhi Tarmo Ulla hiljutine arvamuslugu „Paneme laenureeglid paika!“ tõi taas päevakorda tarbijakrediidi täiendava reguleerimise. Idee kehtestada sissetulekupõhine laenupiirmäär võib esmapilgul näida mõistlik, kuid tegelikkuses kujutab see endast liiga jäika lähenemist ning viib turu üle reguleerimiseni.
Vastutustundlik laenamine ei tähenda ühtset ja kõigile kehtivat valemit. See tähendab iga inimese finantsolukorra terviklikku hindamist, ligipääsu tagamist seaduslikule ja reguleeritud krediidile ning tasakaalustatud otsuste tegemist, mis põhinevad usaldusväärsetel andmetel. Paraku on avalik arutelu tarbijakrediidi teemal sageli tasakaalust väljas. Näiteks Riigikontrolli 2023. aasta audit keskendus ainult pangavälistele krediidiandjatele, kuigi tarbimislaene väljastavad väga aktiivselt ka pangad, kellel on märkimisväärne turuosa. 2024. aasta lõpus oli eraisikute laenude kogujäägist suurem osa ehk 1,3 miljardit eurot pankadega seotud krediidiandjate käes. Pangaväliste krediidiandjate portfell ulatus samal ajal 288 miljoni euroni. Vajadus paremate reeglite järele on olemas. Kuid kui lahendusena pakutakse järjekordsete piirangute kehtestamist, võime tahtmatult sulgeda paljudele inimestele tee reguleeritud tingimustega krediidituru juurde. Hästi toimivad regulatsioonid peaksid just selliseid olukordi vältima.
Pangavälised krediidiandjad täidavad krediiditurul olulist ja täiendavat rolli
Niinimetatud mittetraditsioonilised krediidiandjad pakuvad paindlikke, isikustatud lahendusi inimestele, kelle finantsvajadused või olukord ei pruugi sobituda traditsiooniliste pangakriteeriumidega. Need ettevõtted tegutsevad Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) järelevalve all ning täidavad kõiki neile kehtivaid seaduslikke nõudeid. Samuti investeerivad nad jätkuvalt vastutustundlikku laenuanalüüsi ning arendavad krediidikõlblikkuse hindamise metoodikaid.
Oluline on mõista, et krediidiandjate rahastamiskulud on pankade omadest oluliselt kõrgemad. Seetõttu kujutab iga probleemne laen endast märkimisväärset kulu, mida kõik turuosalised püüavad vältida.
Krediidiandja ärimudel ei võimalda kanda krediidikahjumeid samal määral nagu pankade oma – pankadel on kasutada oluliselt odavam ja stabiilsem kapital. Seetõttu ei ole vastutustundlik laenamine ja krediidivõimelisuse hindamine krediidiandja jaoks lihtsalt regulatiivne kohustus, vaid eksistentsiaalne vajadus.
Tegemist on ka sektoriga, kus toimub oluline tootearendus ja innovatsioon – see aitab tervikuna tugevdada kogu krediidituru toimimist ja kättesaadavust. Paljude jaoks võib see olla ainus realistlik ja seaduslik võimalus ootamatu rahalise kriisi lahendamiseks, näiteks vältimatu autoremont, et tagada tööle jõudmine, või hädavajaliku kodumasina, nagu külmkapi, asendamine. Kui seaduslikule ja reguleeritud krediidile ligipääs piiratakse, ei kao inimeste rahaline vajadus. Selle asemel kasvab risk, et abi otsitakse reguleerimata laenuturult.
Laenu teenindamise piirmäär on riskantne ja ebatäpne meede
Laenu teenindamise piirmäär ehk kindla protsendina seatud ülemmäär, mille ulatuses tohib inimese sissetulek minna laenumakseteks, võib esmapilgul tunduda loogiline. Praktikas kaasneb sellega aga mitmeid puudusi, mis seavad piirangud ka nendele, kelle krediidivõime on tegelikult olemas.
Selline ühetaoline lähenemine ei arvesta inimese varade, kohustuste ja kulude kogupilti. Madalama sissetulekuga, ent varaka isiku puhul võib see osutuda ebaõiglaselt piiravaks. Samuti ei sobitu see neile, kelle sissetulek on ebaregulaarne – näiteks hooajaliste tööde, boonuste või projektitasude kaudu. Just nende inimeste jaoks on ootamatud väljaminekud kõige raskemini hallatavad, ning kui puudub ligipääs paindlikule ja läbipaistvale krediidile, suureneb risk sattuda rahalistesse raskustesse või sattuda mitteametliku krediidi otsa, mille levik on Eesti sotsiaalmeedia gruppides juba märgatav.
Kui eesmärk on vältida ülelaenamist, siis ei pruugi jäik piirmäär seda saavutada. Vastupidi – see võib takistada vastutustundliku väikelaenu saamist olukordades, kus ajutine rahapuudus ohustab inimese töö- või elujärge. Sellistel juhtudel võib tagajärjeks olla hoopis suurem kahju, nagu töökaotus või maksevõime langus.
Paljudes Euroopa riikides sellist piirmäära ei kasutata ning selle kehtestamist ei nõua ka hiljuti vastuvõetud Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiiv.
Positiivne krediidiregister sündigu!
Tõhusam ja õiglasem meede on positiivne krediidiregister. Selle abil saaksid krediidiandjad teha sisukamaid ja täpsemaid otsuseid, hinnates inimese olemasolevaid kohustusi süsteemselt ja privaatsust arvestavalt – ilma vajaduseta küsida kliendilt kontoväljavõtteid, mis sisaldavad sageli tundlikku eraelulist teavet.
Positiivne krediidiregister loob usaldusväärsema ja tarbijale turvalisema laenukeskkonna. Samal ajal aitab see maandada süsteemseid riske kogu finantssektoris, toetades nii tarbija kaitset kui ka vastutustundlikku krediidipoliitikat.
Vastutustundlik laenuandmine ei saa piirduda ainult määratletud parameetrite mehaanilise rakendamisega. See eeldab suutlikkust hinnata inimeste finantsolukorda tervikuna, toetada konkurentsi ja soodustada uuendusi. Regulatsioon ei tohiks kallutada turgu ühe osapoole kasuks, vaid peab looma raamistiku, kus krediiditeenused on usaldusväärsed, kättesaadavad ja toimivad kõigi osapoolte huvides.
Artikkel ilmus Äripäeva veebis 23.05.2025.